Jalutasime lumes!

Eile lõuna paiku, kohe kui ma olin lõpetanud oma maiustuse söömise (kodustatud-metssea kuivatatud kõrva) topiti mind autosse ja sõitsime linna. Lubati et ma saan joosta .... miks see rihm siis mul veel ikka kaelas on...?Oi kui palju uusi tuttavaid ma siit parkimisplatsilt sain ... kallistame ja saame sõpradeks ... eksju .... Ja meid oli seal valgeid ja pruune ja kirjusid ja pikemaid ja lühemaid ja ... isegi punaste rihmadega ...

Selle preili nime ma teada ei saanudki, aga kuna ta mind koguaeg näksata üritas, siis oletame et tegemist on Näksiga?

Ja nüüd siis üks grupipilt enne kui joooksma saame minna ... mina olen see kõige vasakpoolsem ... halli kuti süles ...

Lähme nüüüüüüüd .................... nohhhh. Laselahti!

Leia pildilt see kes ei kõnni neljal jalal ja vähemalt kuus sellist kes kõnnivad neljal jalal ... mis toimub? Kus mina olen? .... Aru ma ei saa ja olla ma ei või!

Väike sügelus kaelal ei sega ometi jooksmist. Sa jookse rahulikult edasi, küll ma su kaela sügan. Tead, nii saab tequilat kah juua .... ;-)

Oodake siis mind kahhh ... kus te olete? Lilleke rohus ....

Kui mul külm hakkas siis siit saab sooja. Aga ok, lase nüüd lahti ...

Järgmine poseerija ... no küll lakuvad! ... Öäkkkk

Teletähest russell leidis potentsiaalse pruudi. Aga näed, ei lubata mürada ja tibi korjati sülle. Ega see teda eriti ei morjendanud ... ta oskas hüpata kah ...Kas just hüpata ... aga peaaegu lennata või vähemalt hõljuda küll ...

Ja mina leidsin kah oma sõbra ülesse. Ta oli peaaegu sama värvi mis mina ...

Nii waffa. Kõigepealt tõstetakse mind kivile ja siis lubatakse sõbraga salajuttu kah rääkida ....

Igatahes ... jube waffa ja karastav ja väsitav oli. Ma magasin tükk aega pärast seda .... järgmise korrani!